Discgolf on sportmäng, kus mängijad peavad võimalikult väheste visetega spetsiaalse lendava taldriku viskama discgolfi korvi. Mängu võitjaks on see, kes väiksema visete arvuga läbib etteantud raja, mis tavaliselt koosneb 18 korvist. Mäng sarnaneb oma põhimõttelt tavalise palli-golfiga, selle vahega, et palli ja kepi asemel on ketas ja spetsiaalne kettidega korv (vt foto).
Discgolf on Eestis viimastel aastatel teinud läbi plahvatusliku arengu nii mängijate arvu- kui ka discgolfi radade arvu poolest. Käesoleval hetkel on Eestis kokku 6 discgolfi püsirada. Arvestades meie rahvaarvu, territooriumi ning mängijate hulka, ei ole seda üldse mitte vähe. Lisaks võib vihjena öelda, et mitmed rajad on hetkel planeerimisel või projekteerimisel. Võrdluseks võib tuua Läti, kus pole veel ühtegi püsirada ning Leedu, kus on käesoleval hetkel vaid üks 9 korviga püsirada - Zarasais.
Veidi discgolfi ajaloost. Modernse discgolfi ajalugu ulatub 1960-ndate aastate lõppu, kui kaks meest nimedega George Sappenfield ja Ed Headrick võtsid USA-s kasutusele termini "discgolf" ning tutvustasid laiemale üldsusele discgolfi korvi, mille nimeks sai Mach-1. 1975 aastal lõi Ed Headrick esimese discgolfi assotsiatsiooni PDGA (Professional Disc Golf Association), mis on discgolfis juhtivaks organisatsiooniks tänaseni. USA-s on mäng erakordselt populaarne ning seal on käesolevaks hetkeks loodud veidi alla 3000 discgolfi pargi. Euroopas on discgolf samuti oma populaarsust kasvatanud ning enim mängijaid arvatakse olevat Rootsis ning Soomes. Kindlasti soovitaks kõigil discgolfi huvilistel leida võimalus mängida Soomes, kus käesoleval hetkel on üle 130 püsiraja.
Vaata, kus on võimalik Soomes mängida
Lühidalt discgolfi reeglitest. Kõikide radade mängimine discgolfi pargis algab spetsiaalselt alalt, mida nimetatakse kui tiiala (vt foto).
Tiiala võib olla valmistatud erinevatest materjalidest, näiteks betoonist, kummist, puidust või olla looduslik. Loodusliku tiiala puhul peab olema maastikule märgitud nähtav joon. Tiialast ei tohi ketta lahtilaskmise hetkel üle astuda, kuid peale viset (ketta lahtilaskmist käest) võib tiialast üle astuda. Mängijad jaotatakse enne mängu gruppidesse võistluse korraldaja äranägemise järgi, tavaliselt on ühes mängijate grupis 4-5 liiget. Esimene vise tiialalt tehakse järjekorras, mis on märgitud skoorkaardile. Kui kõik mängijad grupis on oma esimese viske teinud, minnakse edasi ketaste maandumiskoha juurde ning iga mängija otsib üles oma ketta. Maandunud ketta ette asetatakse spetsiaalne väikesemõõtmeline markerketas, mis märgib ühtlasi ka järgmise viske sooritamise koha. Markerketas on välimuselt sarnane tavalise discgolfi kettaga, kuid on läbimõõdult väiksem (vt foto).
Seejärel liigub viskejärjekord mängijale, kelle ketas on korvist kõige kaugemal. Iga mängija loeb oma viskekorrad ise! Rada loetake läbituks siis, kui kõik mängijad on oma ketta discgolfi korvi visanud. Lähiviset, ehk ketta korvi viset nimetatakse putiks või puttimiseks. Puttimisel on oluline säilitada oma tasakaal peale viset, mis tähendab, et peale puttimist ei tohi mängija astuda üle markerkettast. See reegel kehtib 10 meetri raadiuses korvi ümber. Kui mängija asub korvi suhtes kaugemal kui 10 meetrit, võib mängija peale viset markerkettast üle astuda.
Edasijõudnud discgolfimängijad kannavad endaga kaasas suuremat hulka kettaid.
Kettad jagunevad oma viskekauguse ja visketäpsuse järgi kolme gruppi. 1) Driverid ehk kaugmaa kettad. Need kettad on kõige teravama äärega ning läbivad õhku kõige kiiremini. Ehkki driverid lendavad kõige kaugemale, kaotatakse sellise viske puhul tihti täpsuses. 2) Midrange ehk keskmaa kettad. Need on veidi laiema äärega kui driverid ning ei lenda nii kaugele. Samas on keskmaa kettad täpsemad ning mängijal on kettalennu üle kergem kontrolli saavutada. 3) Putterid ehk lähimaa kettad. Putterid on eelkõige mõeldud selleks, et ketas korvi visata. Loomulikult on putter kõige täpsema lennuga ning tema lendu on kõige lihtsam kontrollida. (vt foto discgolfi kotist koos ketastega)
Kui kõik rajad vastavas discgolfi pargis (9 korvi või 18 korvi) on läbitud, loetakse üle mängijate skoorid, mis on mängu käigus märgitud skoorkaardile. Mängu/võistluse võitjaks on mängija, kes on raja läbinud väikseima arvu visetega. Võrdsete viskearvuga mängijate suhtes võib kohaldada süsteemi, mida inglise keeles kutsutakse "sudden death" ehk kiire lõppmäng. See tähendab, et raja võrdse visete arvuga lõpetanud mängijad asuvad uuesti rajale ning mängijad alustavad esimeselt tiialalt. Kui esimesel rajal viskab mängija A näiteks 3 viset ja mängija B 4 viset, siis on mäng läbi ja võitjaks on mängija A. Kui esimese raja läbisid mõlemad mängijad näiteks 3 viskega, liigutakse edasi järgmisele tiialale. Mängitakse seni, kuni üks mängijatest suudab teist väiksema visete arvuga edestada.
Kui sul tekkis mängu, varustuse või reeglite kohta täiendavaid küsimusi, siin vastame neile suurima heameelega. Kirjuta meile See e-posti aadress on kaitstud spämmirobotide vastu. E-posti aadressi nägemiseks peab olema JavaSkripti kasutamine olema lubatud.
